Pandimajad ja leivajärjekorrad: sõjast räsitud ukrainlasi kimbutab vaesus

Kiievis asuvasse pandimajja saabub 40-aastane Oleksandra oma õmblusmasinaid lunastama. Nagu kõik teised pandimaja külastajad, ei taha ta oma perenime öelda.

Ta räägib, et kui Venemaa 2022. aasta veebruaris Ukrainasse tungis, töötas ta raamatupidajana ettevõttes, kus oli ametis 14 inimest, kes kõik konflikti tõttu koondati. Sellest ajast peale on tal olnud raskusi korrapärase töö leidmisega. Kuna säästud lõppesid, nagu paljudel teistelgi Kiievis, asus ta toimetulekuks oma vara pantima, alles aasta hiljem leidis ta töö, mis võimaldas tal oma masinad tagasi nõuda, vahendab Guardian.

Kui Oleksandra lahkub oma asjadega, välja arvatud mobiiltelefon, mille ta on otsustanud lunastamata jätta, märgib kassapidaja Oleksandr Stepanov oma klaasakna tagant, et kiirel päeval võib pandimajja tulla 50 inimest oma mobiiltelefoni ja kodumasinaid loovutama.

Need, kes saavad seda endale lubada, tulevad tema sõnul asjadele järgi kahe nädala jooksul. Ta lisab, et peaaegu pooled ei tee seda, mistõttu müüb pandimaja neid esemeid tagatoast, kus on välja pandud telefonid ja kellad. „Inimesed on sõja tõttu hädas. Neil pole raha,” räägib Oleksandr. Paljud on tema sõnul töö kaotanud, samas kui hinnad on hüppeliselt tõusnud isegi nende jaoks, kellel on tööd.

Stseen pandimajas illustreerib kasvavat vaesuse kriisi Ukrainas, mille tegelikkus on kontrastiks Kiievi restoranide ja baaride saginaga, kus sageli on raske lauda saada.

Maailmapanga hiljutise raporti kohaselt kasvas vaesus Ukrainas 2022. aastal 5,5 protsendilt 24,2 protsendile, tõugates vaesusesse veel 7,1 miljonit inimest, mis on kõige hullem maakohtades. Kuna 2022. aasta lõpus oli tööpuudus mitteametlikult 36% ja inflatsioon 26,6%, hoiatas Maailmapanga Ida-Euroopa piirkonna direktor Arup Banerji, et vaesus võib hüppeliselt kasvada.

Stepanov kirjeldab oma pandimajas neid raskusi, mida kogevad isegi need, kellel on tööd. „Kõigi asjade hind on tõusnud. Toit on kõige kallim ja siis on auto kütus. Mõned asjad on tõusnud 40-50 protsenti. Enne sõda käis mu naine supermarketis ostlemas ja see maksis 200 grivnat, nüüd maksab sama asja eest 400-500.”

Neile, kes on kõige raskemates oludes, on see tähendanud abi peale lootmist, ükskõik kui väiksele. Vahetult Kiievi lähedal asuvas Irpini linnas, kus sõja alguses toimusid rasked lahingud, kui Vene soomuskolonnid üritasid pealinna vallutada, ehitatakse uuesti üles hävinud silda, mida põgenikud kasutasid põgenemisteekonnana.

Mujal remonditakse kahjustatud hooneid, kraanad ja töömeeskonnad on hõivatud. Kuid kuigi maasõda ammu Irpinist taandus, on konflikti majanduslikud tagajärjed endiselt teravalt tunda linnas, kus elanikkonda on paisutanud lõuna- ja idarinde eest põgenenud riigisiseselt ümberasustatud inimesed.

Kõige nähtavama märgi vaesuskriisist võib leida linna protestantlikust kirikust, kus preestrid on rajanud kuus tasuta leiva jagamise keskust, mis on Irpinis kõige aktiivsemad. Seal võib enamikel päevadel seista tasuta leiva järjekorras umbes 500 inimest. Guardiani külastuspäeval on ka väljaspool keskust püsti pandud lauad ja telk, kus pakutakse tasuta kasutatud jalanõusid, riideid ja laste mänguasju.

Irpini elanik Veronika Pravõk otsib riideid ja püüab leida oma väikelapsele tasuta mähkmeid ja beebipiima, mis on mõnikord saadaval, kuid mitte täna. Ta räägib tüüpilise loo. Enne sõda jaekaubanduses töötades kaotas 30-aastane naine töö ja põgenes koos perega kuueks kuuks Hispaaniasse, kus põletas oma säästud enne sügisel Ukrainasse naasmist.

„Mina ei tööta, aga mu abikaasa töötab,” ütleb ta. „Aga kõik hinnad on sõja tõttu tõusnud ja mu abikaasa palga eest saab dollari vahetuskursi languse tõttu vähem kui varem. Peame veel leidma raha oma korteri eest tasumiseks ja selle möödunud talve kütmise eest. Ma lihtsalt ei kujutanud ette, et me niimoodi elame. Enne sõda saime kõigega hakkama. See on väga raske ja kõik kannatavad ühtemoodi.”

Viiel päeval nädalas toimuva leivajagamise korraldanud pastor Vitali Kolesnõk kirjeldab oma ametikohas kirikus koos kolleeg Vassili Ostriga olukorda Irpinis. Üks suurimaid eratööandjaid oli tema sõnul kolmes kohas 400 töötajaga puidust nikerdusettevõte, kuid selle tehased said lahingute käigus tõsiselt kannatada.

Ettevõte kolis Ukraina lääneossa ja selle tulemusena koondati Irpinis töötajad. „Paljud inimesed on valmis siin tühise raha eest töötama,” ütleb ta. „Palgad on juba väiksemad kui nad olid. Kuid inimesed teevad kõik, et raha teenida.”

Kuigi ta ütleb, et mõned leiva järele tulijatest on riigisiseselt ümberasustatud, pakub ta välja anekdoodi, mis kirjeldab, kuidas inimesed püüavad oma kahanevaid ressursse hallata. „Näete, et mõned inimesed tulevad autoga tasuta leivapätsi järele, mis maksaks 1 dollari. See annab teile aimu, kui hoolikalt inimesed iga kulutatud senti jälgivad. Räägime ja palvetame inimestega toimuvast. Nad räägivad majandusest ja räägivad meile, kui raskeks see on muutunud.”

Majandusteadlane Olena Bilan näeb kriisi süvenemist, kuid ütleb, et ilma rahvusvahelise üldsuse tohutu rahalise toetuse paketita, sealhulgas 43 miljardi dollari väärtuses uued lubadused, oleks olukord hullem.

„Oleme näinud SKT vähenemist 30 protsendi võrra, kuna Ukraina ekspordib 80 protsenti oma kaupadest läbi sadamate, millele tal enam juurdepääsu ei ole. Meil on olnud inflatsioon 26 protsenti – jällegi, mis oleks võinud olla hullem –, kuid ka inimeste palgad on jäänud samaks ja valuuta on dollari suhtes devalveerunud 20 protsenti. Suurim väljakutse saab olema uute töökohtade loomine.

Irpinis hõreneb puude all looklev pikk järjekord leivapätside järele, millel on sõna „võit”. Ühes riideputkas tegutsev kiriku vabatahtlik Larõsa Kužel (58) pole eriti optimistlik. „Ma arvan, et see läheb raskemaks eriti noorte jaoks. Pensionärid, keda siin näete, saavad toetust. See on ainult 50 dollarit kuus, kuid see on midagi. Kuid just nooremad inimesed, kes on töö kaotanud, on need, kes tõesti kannatavad.”

Kommentaarid
(Külastatud 1,568 korda, 1 külastust täna)